Asi, mida peaks meeles pidama müügi-inimesed ning turundajad 
Inimesed tahavad näha saadavat kasu ja väärtust.
Lugesin Delfi-st artiklit sellest, kuidas häirekeskusesse helistanud isa häirekeskuse peale pahaseks sai, et nood tema muret eriti tõsiselt ei näinud võtvat.
Tõsi ta on, et siinkohal tekib küsimus sellest, kas sarnaselt koolide reformimisele tuleks reformimine läbi viia ka häirekeskuse süsteemis. Ma siinkohal ei taha teha maha ühegi häirekeskuse töötaja tööd konkreetselt, kuna inimene, kes aitab päästa elusid, teeb igati tänuväärset tööd, samas leian ma, et kui süsteemi üldisemalt vaadata, siis leiab ikka vigu küll.
On endalgi olnud olukord, kus kukkusin rattaga niimoodi, et murdsin rang- ja abaluu. Juhtus see öösel kell 5:00 Kristiine kaubanduskeskuse vastas peauksest vaadatuna täpselt üle tee. Mingi ~1 aasta tagasi. Kuna ma peale kukkumist olin esialgu ehmatanud ning seejärel istusin lähedal olnud aia äärde maha, olin minestamise äärel ning helistasin kiirelt kiirabisse, sain ma ka üsna ebameeldiva teeninduse osaliseks. Nimelt ei olnud ma sellises seisus, et mööda linna ringi tujjata ning seepärast ei osanud ma öelda talle täpset aadressi, kus ma asun, sest püsti ei tahtnud tõusta, sest seest keeras ning silmade vaatekauguses ei paistnud ühtki sellist maja, kus oleks majanumber peale kirjutatud. Seega ma talle siis ütlesingi, et olen Kristiine Keskuse peauksest täpselt üle-tee, mispeale dispetšer häält tõstis ning püüdis endiselt välja selgitada mu täpset aadressi, ta küsis seda u.5 korda ja üsna ebameeldival toonil, kuigi ma olin talle korduvalt öelnud, et ma ei tea täpset aadressi.
Teine ebameeldivus selle asja juures oli see, kui ma kõne ajal tegin vahepeal natukene nö. oigavat häält, kuna valu, mis õlast läbi käis oli päris tugev… selle peale karjus dišpetser telefonitorusse, et “ole vait, ega sa surema ei hakka”, mis mind tõsiselt hämmastas.
Sarnaseid juhtumeid on teisigi olnud mu tutvusringkonnas, kus väljakutsetele on jäetud vastamata või eluohtlikus seisundis olnud isikule keeldutud kiirabi välja saatmast ning vanemad pidi lapse ise toimetama ala 40 km kaugusel asuvasse haiglasse.
Seega ma loodan, et lähiajal sellesosas midagi tõsist ette võetakse, see ei ole normaalne, et mõned dišpetserid arvavad, et “kuna mul ei ole täna hea tuju, siis keeran sitta”.
Tähendab minul ei ununenud, aga mõnedel on seda kindlasti juhtunud… aga miks selline pealkiri… õnnestus mul täna veeta meeldivalt aega MUPO meeldivalt rohelises ja meeldivalt pehmete istmetega bussikeses, koos veel paari meeldivalt toreda inimesega Silmad lõid kohe särama.
Tegelikult oli täna see lahe päev, kus ma olin just tunnipiletit ostmas, s.t juba ära ostnud ja tärnile vajutanud ja pileti aktiviseerinud, kui trammi astus MUPO-pere. Millegipärast neil see aparaadikene, millega nad kontrollivad ID-pileti kehtivust ei suvatsenud minu pileti olemasolu tuvastada ning nii mind siis kutsutigi välja… naljakas mõelda, ei olegi kunagi mind sarnases vanuses prouad välja kutsunud… huvitav, kas ma olen keskmiselt vanematele prouadele hakanud peale minema?
Igatahes, peale seda kui mind oli viisakalt proua MUPOtrissi poolt välja kutsutud, suundus meie ühine tee bussi, mõnusasse rohelisse bussikesse, mille istmed olid piisavalt pehmed, et… seal muretult istuda ja oma järge oodata.
Kui selles väikeses bussikeses, pisikesest nummist arvutikesest uuesti kontrolliti, kas mul on sõidu…võidu…lõigu… või misiganes õigust tõendav dokument olemas, siis selgus, et mul siiski on tunnipilet olemas, mis aga mingil kummalisel kombel on aktiviseerunud 1 minut hiljem, kui nemad väidetavalt trammi sisenesid oma veetlevate naeratustega.
Ma siis mõtlesin, et huvitav, kas minu kell on vale või on nende kell vale või on tõesti, mu telefon nii targaks saanud, et taskus olles ise vastavasisulise numbri valib ning helistamisnupule vajutab… ei suutnud välja nuputada, milline neist variantidest kõige tõenäolisem olla võiks… igatahes fakt on see, et number sai valitud ja pilet aktiveeritud ENNE, kui need veetleva naeratusega MUPOtrissid trammi sisenesid… nojah, üritasin seda ka neile selgitada, aga eks nende maailmas on anomaaliad kergemad juhtuma, kui selles maailmas, kus mina elan… Igatahes koostati mulle üldmenetluse protokoll ning otsusest saan teada 18.juuni, kui ma 15 päeva jooksul vastulauset ei esita… mida ma loomulikult ka teen, eks siis näis kas ka otsustajad anomaaliatesse usuvad…
Igatahes huvitav seiklus oli, ei kurda, ainult et pean nüüd minema Pärnu mnt. 139C-sse, ehk siis nende kontorisse ja selle asja vaidlustama… see on mingil määral ajakulu kindlasti, aga ehk on see seiklus seda väärt, polegi ammu ühtki vastulauset esitanud
